Seened! sEEned! SEENEEEED!

Kõik eestlased vist teavad, et tänavu on metsades suur saak :)

Septembri esimeses pooles sain mina ka sellest osa ja panen oma kogemuse siinkohal kirja.

Ma ei tunne väga seeni, aga mulle tohutult meeldib seenel käia. Õnneks on abikaasa Pärnumaa metsade vahel lapsest saati seeneteadmisi omandanud ja maal käies on õnnepäev, kui aiamaa töödest jääb aega üle ja saab metsas mütata. Sõna otsese mõttes mütata ja ringi tuuseldada, sest näiteks suured puutüved on risti üle sihi kukkunud ja loomulikult ei viitsi ringi minna, vaid tüvedest peab üle ronima. Libedate kummikutega. Siiamaani on õnneks läinud ja ma pole omal veel silma peast välja kukkunud mõne oksa otsa.

Sel aastal õnnestus mul härrale vist piisavalt pinda käia, et ta mu ka Tartu lähedal mõnda metsa viiks :)
Otsisin RMK kodulehel koha välja ja läksime ehku peale Kaiu järve äärde, koha nimi oli KUKESEENE lõkkekoht! Puhtalt nime pärast ma selle koha valisin. Ühel oma vabal päeval (poole kohaga töö rõõmud) ma siis hakkasin hommikust peale ootama, millal kaasa koju tuleb ja mind metsa viib. Tegin elamise korda ja söögi valmis, otsisin panipaigast kummikud välja, pesin keldris seisnud ämbrid puhtaks, korvi tõin juba eelmisel päeval rõdule tuulduma.

Kui me õhtupoolikul sinna Kukeseene lõkkekohta jõudsime, siis ühtegi kukeseent küll näha ei olnud, see eest aga hakkasid juba üsna parkla kõrval kohe silma ilusad kuldsed kitsemamplid. Härrale siis, mitte mulle. Ma vaatasin samal ajal ilusaid kärbseseeni ja tahtsin neid telefoniga pildistada, aga kuna meil oli ainult üks nuga, siis komandeeriti mind mampleid korjama ja mindi ise järgmiseid otsima. Nii me siis seal parkla kõrval mõned seened noppisime, kui otsustasime üle tee minna.

See vaade oli lihtsalt kirjeldamatult kaunis! Sügisene õhtupäike paistab mändidega kaetud künkale ja mändide all säravad kuldsed kitsemamplid vastu! PALJU ilusaid kuldseid kitsemampleid. Vahtisin hetkeks suu ammuli seda lummavat vaatepilti ja tormasin esimese seeneringi suunas. Tõmbasin ninna mõnusat metsa- ja seenelõhna ja hakkasin korjama. Härra müttas ringi ja otsis puravikke ja siis ma pidin oma uimast vahel välja tulema ja meelde jätma, et läheksin korjaksin puravikud ära: "siit ja näe, siit ka ja siis tule siiapoole, siin on ka mõni puravik". Kuuleka naisena siis käisin mehel sabas ja korjasin puravikud ära ja siis jälle kitsemampleid kuni tuli järgmine puravikuleid.

Saak oli hea, pool suurt korvi sai täis. Ma oleks veel korjanud, aga sügisel on see häda, et varakult hakkab hämarduma. Korjasin seni mampleid kuni silme eest hämaruse pärast virvendama hakkas. Pärast seente korjamist tegime veel Kaiu järve ääres romantikat, sõime kaasa tehtud Peipsi suitsuräime-kodujuustu-kurgi salatiga eineleibasid ja jõime kohvi ja Jaffa limonaadi :)

Õhtul oli muidugi minu töö seened ära puhastada, hakkida ja omas mahlas praadida. Tegin seda nurisemata ja rõõmuga, sest siis saab ju veel seda mõnusat seenelõhna tunda :) Toimetasin küll mingi kella üheni öösel ja härra kobis juba ära magama, kui ma veel köögis tegutsesin, aga mul oli õnneks järgmine päev ka vaba.

Mina ei ole varem seeni marineerinud, alati on need maal jäänud ämma teha ja siis jõulude ajal saab nendega maiustada. Kukeseeni olen muidugi ise praadinud ja karpidega külma ladunud ja seenekastet ja -pirukat teinud.

Järgmisel päeval googeldasin siis "kitsemampel", et teada saada, mida nende toredate läbi kuumutatud seentega põnevat teha saab, selle asemel et need lihtsalt karpidesse ja külmkambrisse pista. Selgus, et neile saab peale teha valge veini marinaadi! Külmkapis seisis mul juba ilmatuma ammusest ajast üks valge vein, millest olin umbes pool klaasikest pealt maitsnud. Sest ma ei suuda juua liiga magusat veini ... Aga ega seda ju siis raisku lasta ei saa, seisis mul seal ukseriiulis toidu tegemiseks. Juhtumisi oli maitseainete kapis ka kõik muu vajalik olemas! Ainult purke tõin ema varudest vanemate garaažist, sest need vean ma tavaliselt maale ämmale või emale ära. Nüüdsest peab ikka mõtlema, kas tasub kõik purgid ära jagada nii lahkelt ...

Jutt läheb juba ära pikaks ja lohisevaks, seega teen kiire kokkuvõtte oma esimesest seenemarineerimisest. Sel aastal pole sest võib-olla enam suuremat kasu, aga mine sa tea ;) Seevastu järgmisel sügisel lähen ma isiklikult kindlasti sinna jälle luurele!

RMK Kukeseene lõkkekoht asub SIIN. Minu meelest võiks selle ümber nimetada Kitsemampli lõkkekohaks :)

Marinaadi retsepti ja palju muud toredat leiad Thredahlia blogist.

Ühe korra käisime veel seenel, ühes teises kohas ja natuke lühemat aega. Seal oli natuke kitsemampleid ja need praadisin niisama ära ja sain ühe karbitäie seeni sügavkülma. Mõnest eriti ilusast kübarast tegin seenešnitsleid, mis maitsesid suurepäraselt!
Puravikud ja natuke mampleid said ka marineerimisele järgnenud päeval kastmeks ja kuna marinaadi jäi natuke üle, lisasin seda suurepärast vedelikku kastmele nii umbes poolteist kulbitäit. No paremat seenekastet pole ma veel saanud!

Valge veini marinaadis seened on maitsmiskomitee (härra ja sõbrad, kellest ühte me kutsume vahel Jamie Oliveriks) poolt heaks kiidetud :)

Hetkel postitus piltideta, aga püüan seda viga varsti parandada, kui järgmise seenepurgi keldrist maitsmiseks toon!

Mugav õmblemine vol 1

Mul on tore õmblusmasin, mille soetasin endale natuke üle aasta tagasi sünnipäevaks :) Vanematelt ja abikaasalt lunisin natuke raha juurde lisaks üle-eelmisel kasvama pandud fondile ja ükskord lihtsalt läksin ja ostsin ära. Eks ma vast tutvustan oma masinat ka siin blogis, aga sellest mõni teine kord ...

Täna tahaks ma rääkida hoopis mugavast õmblemisest. Kuna ma ei ole veel eriti vilunud selles õmblusvärgis ja näiteks klassikalise nööpide ja kraega pluusi õmblemine tundus minu jaoks põhikoolis paras tuumateadus - milles ei saa kohe kindlasti õpetajat süüdistada, sest tema oli lausa suurepärane! - olen läinud lihtsama vastupanu teed ja ostnud ühest paljudest toredatest Tartu kaltsukatest valmis asja ja siis seda enda järgi veidike kohendanud.

Antud postituses esitletud pluusi ostsin mingist Annelinna kaltsukast juba ammu enne õmblusmasina soetamist, sest see materjal ja pluus ise olid lihtsalt ilgelt nunnud! Paraku nägin ma sellega suht matrjoška moodi välja, kuigi teksega seda pluusi ikka paar korda kandsin. Pluus ise on Haa ja Emmi disain.

Ümber sai pluusikest vormindatud mingil nädalavahetusel või õhtupoolikul, kui abikaasat kodus polnud ja sain rahus omi asju teha :) Mitte, et tal midagi selle vastu oleks, kui ma vaikselt masinaga vuristan, aga ikkagi naudin ma õmblemist rohkem siis, kui olen üksi kodus.

Riidepuul nägi pluus isegi parem välja, kui seljas. Seljas nägi välja selline käib-kah-kui-midagi-muud-kapist-parjasti-võtta-pole variant.

Siin siis pilt ENNE ümberlõikamist.

Järgmisel pildil on pluusi varrukad juba lühemaks tehtud. Pidin jupi vahelt välja võtma, sest varruka otsad on kenad broderiipitsilised :)

Pildike tööprotsessist.  Pitsiotsad õmblesin tagasi lühemaks lõigatud varrukate külge ja keskele tegin õmlbused kumminiidiga. Ma olen sellest kumminiidiga õmblemisest ikka peris vaimustuses kohe :D Jookseb teine ilusti pooli pealt ja selline lihtne variant lohvakad hilbud kenasti taljesse õmmelda!

Pluusile on taustaks mu enda tehtud Abakhanist leitud romantiliste roosikestega kaalukangast elutoa lauda kattev lina ;)

Siin siis tulemus. Ei midagi väga erilist, aga ise olen rohkem kui rahul ja vähe kantavast pluusist sai üks mu lemmikuid :) Eriti kantav kombinatisoon on tumesinised skinny-teksad, seesamune Haa ja Emmi pluus minu moodi ja abikaasa kingitud kett tumesinise ripatsiga :)
Poosetab teine koos põhikooli ajal ema õmblusmasinaga kokku vuristatud seelikuga. Seeliku materjalideks tükk Abakhani kaalutrikotaaži ja jupike pitsi alumises ääres. Seelik kärab siiani ehk lihtuses peitub võlu!

Inimesed, sööge kama!

Eestlased on imelikud. Vähemalt minu pere ja sõbrad. Segavad kokku hapupiima (no tegelikult on minu tutvusringkonnas kasutusel enamasti keefir), mingi jahu, natuke suhkrut ja heal juhul peotäie marju ja söövad seda ja siis mömisevad mönust, et mmmmm, kui hea. Nagu sööks ma ei tea, mis gurmee-toitu :D
Minule on väiksest peale kama maitsenud. Mäletan, et sõime seda vanaemaga koos päris tihti ja mulle ikka meeldis rohkelt suhkrut sinna sisse uhada. Vanaema küll keelas ja ütles, et tuleb segada ja maitsta, aga no eks ma ajasin vahel oma jonni vastu. Nii saigi kama vahel liiga magus, aga ega see sellepärast siis söömata ei jäänud. Nüüd panen rohkelt peoga marju - mustikaid või mustsõstraid - kama sisse ja suhkrut õige natukene, nii pool teelusikatäit.

Kui ma Hispaanias õppisin ja ema mulle paki kamajahu saatis, olin õnneseen! Keefirit polnud küll kuskilt võtta, aga maitsestamata jogurt ajas ka asja ära. Leedu tüdrukud sõid ka pakutud kama hea meelega, aga kohalikud, itaallased, trüklased ja teised lähedasemad Erasmuse-sõbrad, kellele ma kama pakkuda raatsisin, tegid küll imelikku nägu selle plöga peale :D

Ma tellisin Pärt-Jaagu talust nisuvaba kama. Jube hea on! Ei ole nii pulber, kui "tavaline" kama ja noh, nisuvaba muidugi ka :)
Kel huvi, siis soovitan soojalt tellida ja mekkida!
Tellida saab nende kodulehel oleval kontaktil, väga sõbralik perenaine vastab meilile: siit

Kas teie sööte kama? Olete väljamaalastele seda suurepärast eesti köögi šedöövrit ka tutvustanud? Mis nägusid tehti? Millised on teie kama "retseptid"?

Pildil eilne vahepala - kama keefiri ja mustsõstardega.

Ükskord pildistasin kuud ja jalgpall

Käisime härraga laupäeval enne Hollandi-Brasiilia mängu järve äärest läbi korraks. Kuu oli nii ahvatlev, et kutsus pildistama.

Selline sume ja romantiline suveõhtu. Härra muidugi loopis lanti, aga ega see olemist vähem romantiliseks ei teinud. Järve pealt sulistas ka üks luigevanem ühe pojaga, aga nende pildistamiseks oli piisavalt pime.

Mitte, et need kuupildid nüüd midagi nii erilist või kvaliteetset oleks, aga see ongi rohkem selline esimene proovipostitus mu blogis. Pildid tehtud telefoniga.

Ja veel üks. Siis läks kuu pilvede taha magama ja meie jalgpalli vaatama. Ma oleks tahtnud näha Hollandit ja Brasiiliat finaalis, aga pärast Saksamaa-Brasiilia poolfinaali mängu läks mul tuju ära ja oleks ma teadnud, et Brasiilia nii halvasti mängib, poleks ma ehk nende poolt olnudki. Nojah, Saksamaa on muidugi võidu välja teeninud, aga Brasiiliast on mul siiski endiselt natuke kahju ...

Härra mul kah tark, rääkis, et milles see jalgpalli fenomen seisneb. Nii, et ka koduperenaised (khmm, ma kah poole kohaga koduperenaine) on elevil ja vaatavad - pidavat olema puhtalt kommentaatorite "süü". Et kui keegi mängu ei kommenteeriks, poleks ka vaatajaid. Eks ta vist tõsi on, niisama ei viitsiks küll vaadata, kuidas 22 meest suurel väljakul ühte väikest palli taga ajavad :D

Lõpetuseks veel pilt, kuidas kuu magama läks.

Kellele teie seekordsel MM-il pöialt hoidsite?